Universaalse perioodilise taasläbivaatamise esitlus Eesti
Juuni 2015
Kokkuvõte
Käesolev esitlus tõstatab küsimuse olukorrast, kuidas Eesti täidab oma rahvusvahelisi inimõiguste alaseid kohustusi. Esitluses keskendutakse ikka veel lahendamata kodakondsusetuse probleemile, piirangutele, mis on seatud venekeelsele vähemusele vene keele kasutamiseks hariduses, lesbide, geide, biseksuaalide ja transvestiitide (LGBT) õigustele ja pagulaste ning varjupaiga taotlejate õigustele.
Eesti Valitsus on astunud rea samme, et rakendada mõned reformidest, mida ta kohustus läbi viima Inimõiguste nõukogu poolt Eesti olukorraga tutvumise käigus Universaalse perioodilise taasläbivaatamise protseduuri (UPR) raames 2011. aastal. Need hõlmavad näiteks Puuetega inimeste õiguste konventsiooni (CRPD) ja selle Fakultatiivprotokolli (OP) ratifitseerimist 30. mail 2012. Eesti ratifitseeris samuti Lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli laste kaasamise kohta relvastatud konfliktidesse (OP-CRC-AC), mis jõustus 12. märtsil 2014. aastal
Valitsusel seisab ees teiste reformide rakendamine, mida ta kohustus tegema vastavalt UPR 2011. aastal.
Kodakondsusetuse küsimus
Vaatamata oma suhteliselt väikesele rahvaarvule on Eesti maailmas kümnendal kohal kodakondsuseta rahvastiku poolest. Eesti pole ikka veel oluliste rahvusvaheliste lepete osapooleks, mis käsitlevad just kodakondsusetust, sh 1954. aasta ÜRO kodakondsuseta isikute staatuse konventsioon, 1961. aasta Kodakondsusetuse vähendamise konventsioon ja Euroopa Nõukogu kodakondsuse Euroopa konventsioon.
Vastavalt Eesti Siseministeeriumile elas 1. juuni 2015. aasta seisuga Eestis 84,068 kodakondsuseta isikut. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist, kui Eesti Valitsus püüdis taastada Eesti omariiklust võttis ta kasutusele kodakondsuspoliitika, mis nõudis enamikult mitte-eestlastelt, kes olid Eestis sündinud või sinna elama siirdunud pärast 1940. aastat range naturaliseerumise protsessi läbimist. See tõi endaga kaasa pretsedenditu kodakondsusetuse taseme (analoogiline protsess toimus ka Lätis). 1993. aasta raportis nimetas HRW Eesti kodakondsuse režiimi “diskrimineerivaks,” eriti riigi venekeelse vähemuse vastu, ja “mitut rahvusvahelist konventsiooni” rikkuvaks, sh Rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvahelist konventsiooni (CERD-1965).
Viimastel aastatel on Eesti Valitsus teinud olulisi samme lapskodakondsusetuse vähendamiseks. 21. jaanuaril 2015. aastal muutis ta Kodakondsuse seadust, lihtsustamaks naturaliseerumise nõudeid mitme elanikkonna kategooria jaoks, sh lapsed. Uued parandused jõustuvad 1. jaanuaril 2016. Need lubavad kodakondsuseta vanemate lastel saada Eesti kodakondsuse automaatselt sündimisel, ilma lapsevanema vastava taotluseta, nagu varem oli nõutud. Vanemad võivad aasta jooksul lapse nimel kodakondsusest loobuda.
Parandused lubavad samuti Eestis sündinud lastel säilitada teiste riikide kodakondsuse kuni 18 aasta vanuseni; pärast seda on neil kolm aastat aega otsustada, millise riigi kodakondsuse nad soovivad alles jätta. Kodakondsuseta lapsed vanuses alla 15 aastat, kes elavad Eestis seisuga 1. jaanuar 2016 ja kelle vanemad on riigis elanud vähemalt viis aastat saavad samuti Eesti kodakondsuse, pärast muudatuste jõustumist. Vanematel on üks aasta aega loobuda Eesti kodakondsusest oma lapse nimel, kui nad seda soovivad.
Muudatused on samuti lihtsustanud kodakondsuse nõudmisi inimestele, kes on 65 aastat vanad või vanemad, vabastades need eesti keele eksami kirjalikust osast, mis on kohustuslik naturaliseerumiseks. See muudatus jõustus veebruaris 2015.
Kuid muudatused ei puuduta lapsi vanusevahemikus 16 - 18 või lapsi, kes on sündinud väljaspool riiki kodakondsuseta Eesti residentide peredes.
Vastavalt Eesti Valitsuse statistikale on 6,3 protsenti Eesti rahvastikust kodakondsuseta. Samas kui riik on saavutanud suurt edu kodakondsuseta inimeste arvu vähendamisel alates perioodist vahetult pärast NSVL lagunemist, kui kodakondsuseta inimeste osakaal moodustas tervelt 1/3 riigi rahvastikust, on vaja rohkem reforme ja enam poliitilist tahet Eestis kodakondsusetusega lõpetamiseks. Human Rights Watch külastas Eestit juunis 2015 ja dokumenteeris mitmeid problemaatilisi suundumusi, mis illustreerivad jätkuvat riigipoolset kodakondsusõiguse ja mitte-diskrimineerimise õiguse rikkumist.
1993 HRW raport viitas keelenõuetele Eestis kui “võib-olla suurimale takistusele” kodakondsuse saamiseks venekeelsetele residentidele. Keelenõuded jäävad ikka veel oluliseks komistuskiviks naturaliseerumise teel riigi eakale venekeelsele rahvastikule, kes on reeglina hariduse saanud vene keeles ja kes suudavad tihti igapäevaelus hakkama saada eesti keelt kasutamata. Kirderegioonis Ida-Viru, mis on riigi peamiselt venekeelsete elanikega asustatud piirkonnaks, räägib seda keelt üle 80 protsendi rahvastikust. Väljaspool naturaliseerumise protsessi leidub eesti keelele neil elanikel vähe praktilist rakendust, mis aga tõstatab küsimuse neile kauaaegsetele elanikele pandud keelenõuete õiglusest ja vajadusest.
Human Rights Watch sai kokku mitme inimesega Tallinnas ja teistes Eesti linnades, kes osutasid eesti keele eksami sooritamisele kui peamisele põhjusele, miks nad peavad hoidma oma “halle passe”, Eesti mitte-kodanike isikutunnistust, ja miks nad ei taotle naturaliseerumist. Üks etniline venelane, kes käib tööl teises EL riigis, ütles Human Rights Watch’ile, et ta otsustas mitte taotleda Eesti kodakondsust pärast seda, kui oli jälginud oma naise õpinguid ja eesti keele eksami sooritamist eesmärgiga taotleda erialase töö litsentsi. Ta ütles, et see kõik oli naise jaoks “pingeline” ja “stressi tekitav”. Ta ütles samuti, et eesti keele eksamiks valmistumiseks tuleks tal töölt ära tulla ja minna keelekursustele. Ta valis aga töö ja sissetuleku oma kolmele lapsele elatise võimaldamiseks.
Suhteliselt suured kulutused naturaliseerumisele ja sissetuleku nõuded kodakondsuse saamiseks jätavad vaesemad kauaaegsed elanikud jätkuvalt ilma valimisõigusest ning need on andnud oma panuse kodakondsusetusele venekeelse rahvastiku seas. Keeletunnid nõuetekohaselt eksamiks valmistumiseks pole tasuta ja kujutavad endast seetõttu suurt finantsilist takistust mitte-kodanikele, kellel on tagasihoidlik sissetulek või seda polegi. Väärib tähelepanu, et töötus on etniliste venelaste hulgas kõrge, seda eriti riigi kirdeosas. Olgugi et riik saab keeleõppekulutusi kompenseerida, tuleb õppe eest siiski teha ettemaks, mida kompenseeritakse vaid edukalt sooritatud keeleksami puhul.
Teised naturaliseerumise nõuded, mis samuti tekitavad majanduslikke raskusi majanduslikult haavatavatele venekeelsetele vähemusgruppidele hõlmavad sissetuleku nõudeid ja avalduse enese maksumust. Samas kui avalduse lõiv summas €13 Eestis võib näida madal, kujutab see endast suhtelises mõttes 2 protsenti töölise kuupalgast (€650 2011. aastal) Ida-Virus; need lõivud kuhjuvad korduvate taotluste puhul, sedamööda kuidas taotlejad ponnistavad keeleeksamit sooritada. Kvalifitseerunud residentide puhul võib taotlejaid naturaliseerumise kuludest vabastada, kuid pole selge, kui paljud isegi teavad sellest võimalusest ja seda ära kasutavad.
Mitmed küsitletud ütlesid Human Rights Watch’ile, et nad pole naturaliseerumist taotlenud, kuna nad tunnevad end võõrandunuks poliitilisest elust ja Valitsuse sekkumise tõttu nende õigusesse kodakondsusele.
Soovitused:
- Allkirjastada ja ratifitseerida 1954. aasta ÜRO kodakondsuseta isikute staatuse konventsioon, 1961. aasta Kodakondsusetuse vähendamise konventsioon ja Euroopa Nõukogu kodakondsuse Euroopa konventsioon;
- Muuta praegust Kodakondsuse seadust, võttes arvesse määratu enamuse mitte-kodanike pikaajalist residentsust Eestis, taandades keelenõudeid miinimumini kõigi nende jaoks, kes olid Eestis elanud pikema perioodi jooksul enne NSVL lagunemist ja täielikult annulleerida keelenõuded kodakondsuseks kõigile mitte-kodanikele, kes on sündinud enne 1940. aastat;
- Täiendavalt parandada Kodakondsuse seadust muudatustega, mis käsitleks positiivselt laste olukorda vanusevahemikus 16 - 18 ja laste olukorda, kes on sündinud väljaspool riiki kodakondsuseta Eesti residentide peresse;
- Panustada ressursse, et võimaldada tasuta eesti keele tunnid kõigile kodakondsuseta residentidele, kes elavad Eestis püsivalt ja soovivad saada Eesti kodakondsuse;
- Tegutseda aktiivselt, et vähendada kodakondsuseta residentide arvu riigis.
Kodakondsuseta isikute inimõigused
Eesti Valitsus pareeris kodakondsusetuse kriitikat viidates asjaolule, et venekeelsel vähemusel on oluliselt rohkem õigusi kui kodakondsuseta residentidel muudes riikides. Olgugi et kodakondsuseta isikud Eestis ei oma samu õigusi kui kodanikud, tuleb siin Eestile au anda, kuna riik võimaldab neile rohkem kaitset kui on ette nähtud 1954. aasta ÜRO kodakondsuseta isikute staatuse konventsioonis. Kodakondsuseta residentidel on tähtajatu elamisluba, nad võivad reisida välismaale ja tagasi oma kodakondsuseta isiku isikutunnistusega, neil on õigus saada riiklikke sotsiaalabi soodustusi ja neil on õigus pöörduda Eesti konsulaaresindusse välismaal.
Kuid sellele vaatamata pole kodakondsuseta residentidel riigis kõiki poliitilisi õigusi. Samas kui Eesti seadus lubab mitte-kodanikust residentidel hääletada kohalikel valimistel, ei saa nad osaleda parlamendivalimistel. Kuigi Eestil pole kohustust lubada kodakondsuseta isikutel hääletada üleriiklikel valimistel, ütlesid paljud küsitletud HRW’le, et nende poliitilisest dialoogist väljajätmine on tekitanud neis võõrandumise tunde ja heidutanud neid, ning nad pole seetõttu agaralt naturaliseerumist taotlenud.
Kodakondsuseta residente ei võeta teatud ametikohtadele, sh riigiametnikuks ja kohaliku omavalitsuse riigiteenistusse, politseisse, tolliametisse ja mujale, ja nad ei saa olla prokurörid, kohtunikud, notarid ja sarnased ametnikud.
Keeleküsimused ja venekeelne vähemus
Keeleoskus on venekeelse vähemuse jaoks inimõiguste alane sõlmküsimus, eriti selles osa, mis puudutab tööhõivet, haridust ja kohtuid. Mõned eesti keele poliitikas ja praktikas juurdunud tavad on diskrimineerivad.
Tööhõive
Paljud küsitletud venekeelsest kogukonnast ütlesid Human Rights Watch’ile, et kõige tähtsamad inimõiguste alased probleemid peale kodakondsusetuse on keeleõigused. Riigikeeleoskuse nõue ahistab mitte ainult kodakondsuseta residente, kes soovivad naturaliseeruda, vaid ka neid, kes soovivad saada head haridust ja viisakat tööd avalikus ja erasektoris. Venekeelse kogukonna liikmed on juba pikemat aega väitnud diskrimineerimist töölevõtmisel Eestis. Eesti keele nõudeid töökohtadele avalikus ja erasektoris, isegi valdavalt venekeelsetes piirkondades on tihti esitatud põhjustena, miks töökoha taotlusi tagasi lükatakse. Paljudel juhtudel on venekeelsed isikud a priori ilma jäetud juurdepääsust töökohtadele, kuna nad on jätnud sooritamata eesti keele eksami, mis tõendab, et nad räägivad keelt C1 (edasijõudnud) tasemel. Teistel juhtudel, mida on vähem, viidatakse põhjusena ebapiisavale eesti keele oskusele. Mitu küsitletut, sh Eesti soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik ütlesid Human Rights Watch’ile, et kohtus on äärmiselt raske tõestada tööhõive alast diskrimineerimist. Mitmed inimõiguste aktivistid tunnistavad, et mõnel juhul kasutavad tööandjad keeleoskust ettekäändena vältida venekeelsete isikute töölevõttu.
Eesti Keeleinspektsioon, kes rakendab riigi keeleseadust, peab tagama, et kõik avaliku teenistuse töötajad (ja eraettevõtete töötajad, kes suhtlevad avalikkusega, näiteks apteekrid) suudaks eesti keeles teatud tasemel rääkida, vastasel korral aga on õigus neid trahvida või töölt vallandada. Euroopa Nõukogu rassismi ja sallimatuse vastane komisjon on väljendanud muret, et Inspektsiooni tegevuse üle järelevalve praktiliselt puudub ja Inspektsioon ei võta keeleseadust rakendades nähtavasti arvesse regionaalseid erisusi, näiteks Ida-Viru piirkonna eripära. 2013. aastal sooritas Inspektsioon 2,540 kontrollreidi üle kogu riigi, kusjuures 2,261 juhul tuvastas see riigikeele kasutusel rikkumisi. Vesteldi 1,694 õpetajaga vene koolides ja lasteaedades ning 1,506 õpetaja, st 89 protsendi, eesti keele oskused osutusid olema ebapiisavad. Vesteldi 342 arsti ja õega Ida-Viru keskhaiglas, mis teenindab peamiselt venekeelseid patsiente, ja 143 neist leiti olevat keeleseadust rikkunud. Rikkujaid trahviti. Keeleinspektsiooni toiminguid võib kohtus vaidlustada, kuigi see toob kaasa täiendavaid rahalisi kulusid ja ajakulu.
Jaanuaris 2015. aastal algatas Eesti Keeleinspektsioon Tallinnas keskerakonna valimisplakatite kontrolli – seda parteid toetab toetab suur enamus venekeelsest kogukonnast. Keeleinspektsioon kuulutas, et partei plakatid, mis olid nii vene kui ka eesti keeles, rikuvad keeleseadust, mis sätestab, et eestikeelne tekst peab olema esikohal ega tohi olla halvemini vaadeldav kui võõrkeelne tekst. Samas venekeelne tekst jookseb plakatil lihtsalt enne eestikeelset, tähed on mõlemas keeles samasuurused ja kogu vahejuhtum on tühipaljas poliitiliselt motiveeritud ahistus.
Soovitused:
- Mõista hukka diskrimineerimine tööhõives, mis põhineb etnilisel päritolul ja keelel ja asuda selliseid juhtumeid aktiivselt kohtu teel arutama;
- Panna lõpp diskrimineerivale praktikale keelata kodakondsuseta residentidel teatud ametites töötamine;
- Teha lõpp Keeleinspektsiooni karistuslikule funktsioonile ja viia sisse konstruktiivsed protsessid eesti keele arengu ja leviku edendamiseks riigis, näiteks kergendada keeleõpet.
Haridus
Eesti riigi poolt finantseeritavates keskkoolides ei tohi vene keeles õpetada üle 40 protsendi kursusest. Piirkondades, kus enamik rahvastikust räägib vene keelt ja kus kõrge kvaliteediga mitte-vene õpetajaid on loetud arv, näib sellise poliitika õigsus küsitav. UNESCO Haridusalase diskrimineerimise vastase konventsiooni art. 1 sätestab, et diskrimineerimine hariduses hõlmab: “välistamist, piiramist või eelistust … mis põhineb keelel [teiste tegurite hulgas] … mille eesmärgiks või tulemuseks on võrdse kohtlemise nullimine või kahjustamine hariduses.” Eesti pole sellele konventsioonile veel oma allkirja andnud.
Human Rights Watch vestles kolme õpilase - etnilise venelasega ja kolme etnilise venelasega, kelle lapsed õpivad eesti koolis. Kõik kaebasid, et nad ei saa adekvaatset haridust, kuna nende eesti keele oskuse tase ei võimalda neil mõnest ainest eesti keeles aru saada, näiteks maailma ajaloost.
Soovitus:
- Revideerida keelepoliitikat keskkoolides ja gümnaasiumides ja tagada, et mitte-eestlastest õpilased oleks täies ulatuses valmis õppeks eesti keeles, enne selliste õpilaste ja nende koolide eestikeelsele õppele üleviimist.
LGBT õigused
9. oktoobril 2014. aastal võttis Eesti parlament vastu Kooselu seaduse, mis laiendab abielus paaride õigusi abielus mitte olevatele isikutele, sh samasoolistele paaridele. Uue seaduse alusel, mis jõustub 1. jaanuaril 2016, saavad abielus mitte olevad isikud, sh samasoolised paarid oma kooselu registreerida ja nautida riigi soodustusi. Registreeritud paarid võivad lapsendada oma partneri bioloogilisi lapsi. Kuid vastavalt Eesti lesbide, geide, biseksuaalide ja transvestiitide (LGBT) gruppide arvamusele õõnestab Valitsuse leige tegevus selle seaduse rakendamise ettevalmistuseks 2016. aastal seaduse progressiivset potentsiaali.
Mitmed inimõiguste grupid Eestis on väljendanud Human Rights Watch’ile oma muret, et Eesti seadus ei sisalda sõnaselgelt vihavaenu seksuaalse soodumuse ja sooidentiteedi alusel motivatsioonina vihakuriteo definitsioonis. Eesti LGBT grupid ütlesid Human Rights Watch’ile, et neile pole teada ühtki juhust, kui LGBT inimeste vastu sooritatud vihakuriteod oleks jõudnud kohtusse. Teiseks murekohaks on statistika puudumine seksuaalse soodumuse ja sooidentiteedi alusel sooritatud vihakuritegude kohta, mis aga teeb raskeks mõista LGBT vastase vägivalla sagedust, samuti ka selle muutuvat dünaamikat ja võimalikku levikut.
Soovitused:
- Tagada, et kogu ettevalmistav töö saaks Kooselu seaduse rakendamiseks lõpetatud selleks ajaks, kui viimane jõustub, jaanuaris 2016. aastal;
- Välja töötada ja vastu võtta seadusandlus, milles sõnaselgelt ja ühemõtteliselt tunnustatakse viha seksuaalse soodumuse ja sooidentiteedi alusel motiiviks ja muuta see kuriteo raskendavaks asjaoluks;
- Anda korraldus asjakohastele täitevametitele nagu Siseministeerium koguda andmeid homofoobsete ja transfoobsete kuritegude kohta ja teha selliste andmete kogumine kohustuslikuks.
Pagulased ja varjupaiga taotlejad:
Vastavalt ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) andmetele asus Eestis 2014. aasta detsembri seisuga 90 pagulast ja 95 varjupaiga taotlejat. Eesti hoiab pagulaspoliitikas minimalistlikku profiili ja annab varjupaika vaid paarikümnele varjupaiga taotlejale aastas. 2014. aasta novembri seisuga oli varjupaika antud vähemalt 20 inimesele. Põhinedes Euroopa Komisjoni poolt pakutud EL riikide vabatahtlikule kokkuleppele ümber asustada pagulasi, kes on sisenenud Vahemere kaudu, on Eesti Valitsusel kohustumus järgmise kahe aasta jooksul vastu võtta kuni 200 pagulast.
Kuid vastavalt mitmele Eesti inimõiguste grupile on varjupaiga taotlejate paigutuskeskused ja rajatised ülerahvastatud, mõnes neist asub kaks korda rohkem inimesi, kui seal on ette nähtud. Lisaks sellele kohtuvad varjupaiga taotlejad tõsiste takistustega omakeelse tõlke tugiteenuse saamisega seonduvalt pagulasstaatuse määratlemise küsitlustel.
Soovitused:
- Viivitamata parendada ja uuendada varjupaiga taotlejate paigutuskeskuseid ja rajatisi, et vältida edasist ülerahvastust ja garanteerida pagulastele ja varjupaiga taotlejatele inimväärsed elutingimused pärast nende Eestisse saabumist;
- Tagada, et kõik varjupaiga taotlejad saaks nõudmisel omakeelse tõlke tugiteenust nende pagulasstaatuse määratlemise küsitlustel.
